6.01.2020
Tere tulemast lugema esimest postitust. Head uut aastat. Ikka iga eelmise aasta lõpus loodan, et uus tuleb parem kui eelmine. Nii mul, kui inimestel mu ümber. Ja tundub, et minu 2020 tuleb küll eriti
uus ja väljakutseid pakkuv.
Kui ma rasedaks jäin, ei olnud mul ühelgi lähedasel sõbrannal veel lapsi. Tõsi, ühel oli, aga raseduse ajal me niipalju kokku ei puutunud.. Kuna oli väga keeruline jagada oma tundeid sõbrannadega, kes
seda kogemust ei omanud, istusin ainult google maailmas :) Muudkui lugesin ja lugesin ja lugesin ja
mõtlesin, et pagan - maailmas on 7 miljardit inimest, kõik on kuidagi siia sündinud ja mis see siis ära ei ole. Kukepea. Sünnitan ära, lapsel pähe ei lase istuda ja meist saavad super vanemad nii ehk naa. No päriselus see muidugi nii ei läinud, sünnitus tundus mulle olema küll maailma pikim ja vastikum
kogemus ja ega need järgmised päevad pärast 20 tundi kinnitamist ja erakorralist keisrit ka teab mis lust ja lillepidu ei olnud.
Aga näed, elame ikka edasi ja laps on juba varsti kolmeseks saamas.. Parimad vanemad? Seda ma päris kindlasti ei usu, alles täna hommikul sain mitu head jalahoopi kõhtu, sest laps, kes “kindlalt ainult oma voodis magab” ei ole vist ise ka rahul, et peab emme-issi keskel magama. St ta on rahul, et seal magada saab, sest mujal magamine ei tule kõne allagi, aga ema ja isa võiksid ilmselt mingi uue koha omale magamiseks leida, et laps täiega end keerutada saaks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)
Kuna rasedaks jäädes ei olnud mul eriti kellegilt nõu küsida ja palju mõtlesin, et peaks oma mõtteid hakkama üles kirjutama, et hiljem hea endal vaadata oleks, siis nüüd on käes sama olukord.
Nõu küsida pole ja erinevalt raseduse ajast võtsin seekord vastu otsuse, et endal hea hiljem lugeda ja
kui mingil põhjusel selle kunagi avaldama peaks, siis ehk teistelgi, kellel sama teekond peas või juba ette võetud... Ja üldse mitte rasedusest ei taha ma sel korral rääkida...
Teemaks hoopis ülekaal. Suur ülekaal. Nimelt olen ma alati teadnud ja tundnud et olen paks, no nooremana ehk vähem, aga kui sain aru, et Eesti poodides mulle enam riided selga ei mahu
ja tegemist ei saa olla kuivatiga, mis mu riideid väiksemaks teeb (arvasin seda au pair olles, et kuidas saab olla nii, et paari kuuga riided väikseks jäävad.. Siis oli meil kuivati ja ega ometi ei saanud olla mina see, kes läheb suuremaks, vaid ikka kuivati tegi riideid väiksemaks!) Nüüd meil on kodus ka kuivati, aga need riided mis veel selga mahuvad, mahuvad kenasti ka pärast kuivatist läbi käimist...
Ühesõnaga, kui 10 ja 12 riidenumbrist oli saanud 18 ja 20 siis tundsin end iga päevaga üha rohkem
mõtlemast, et midagi peab ette võtma. Ei ole ka mu suguvõsa kerge kondiga olnud, seega tööd oli
vaja teha rohkem kui palju. Küll olen ma kordamööda toetanud Orgu ja siis Fitlapi kava. Kasutanud Stockholmdieeti, tellinud kava Kalmuselt jne. Olen oma peas ja erinevates äppides lugenud kaloreid ja söönud "maltsa" ilmselt rohkem, kui paljud elu jooksul kokku. Igatahes, alati pärast kolmandat nädalat
ja vahel ka kolmandat päeva läks kõik ikka vanaviisi. Hommikul pole aega süüa, lõunal ka mitte ja õhtul siis puugid end täis head ja paremat. Naljakas on ka see, et mu elukaaslane kaalub poole vähem kui mina, kuigi meie toidulaud on üsna sama. Need on need geenid.. Või misiganes saatus see siis ka pole.
Olen ostnud vist viis erinevat sammulugejat, sundinud end liikuma, aga kasutegur ikka 0.... Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen ma mõistnud, et omal jõul ma hakkama ei saa. Umbes aasta tagasi hakkasin mõtlema, et ehk oleks maovähendusoperatsioon mu lahendus. Tean, et seda on mu emale korduvalt pakutud, aga tema on loobunud, kuna see nii ohtlik on.. Mõtlesin siis, et võiks perearstilt saatekirja küsida, sest ise selle eest maksta tundub absurd (eriti pärast kõiki nende toidukavade maksmisi jne).. Aga no kuigi mu sõbrad ilmselt arvavad, et ma olen alati julgusest ja energiast pakatav inimene, siis tegelikult on hing arg nagu hall hiireke ja koguaeg jänes püksis 😆Eriti kui me räägime kõigest, mis kaaluga seotud. Suure keha taga on peidus tahtmist täis, aga madala ja väga madala enesehinnanguga naine..
Kui käes oli järjekordne lapse vaktsineerimisaeg, võtsin aga end kokku ja nii muuseas küsisin perearstilt, et kas see operatsioon võiks minu puhul kõne alla tulla. See õudne, kuid elupäästev
maovähendusoperatsioon. Arst ja õde küll imestasid, et oi, sul küll kaalu nii palju ei ole, aga kiire mõõtmise ja kaalumise tulemusel see saatekiri üsna ruttu välja sai antud. Tõsi, KMI ei olnud 40, vaid 37 kanti, aga kaasnevate haigustega lahkusin sealt saatekirjaga digiloos.
Hall hiireke eks, isegi kodus, oma armsale elukaaslasele ei julgenud ma oma arstil käigust rääkida. Rääkimata teistest lähedastest. Sain ülesande panna Ilmar Kauri juurde aeg kirja ja seda ma ka tegin. Aeg oli oktoobri lõpus. Kiire vestlus, väga palju pisaraid (arst küsis, kas ma olen end kunagi peenikesena tundnud.. ja 100% sain öelda ei. Kuigi, vaadates tagasi pilte nii.. ei olnud ma sugugi ju nii paks, aga alati suurem kui teised :) .. Kooliarstile tahtsin alati minna viimasena, et keegi peale arsti ei kuuleks, palju ma kaalun.....
Siis mina olen alati olnud vaid, ja mõtlenud, et oeh… Kaaluks ma 92, ma oleksin super õnnelik, sest
sajani oleks veel minna. Reaalsuses see aga nii ei ole.. Niiet halli hiirekese hing on lihtsalt kilode taga
peidus ja vait.
Aga uuringutest?
No alustasin ultraheliga, raseduse ajast olin sellega tuttav ja peale veidi aega pekkide sees nühkimist teatas arst, et kõik on korras. Vastus läheb arstile, aga kõik on tõesti korras. HUH, üks hea asi olemas. Ajaliselt läks ultrahelis kiirelt, seega järgmine uuring oli “mõõga neelamine” ehk ösofagogastroduodenoskoopia. Sellise nimega uuring juba peab ju rõve olema? Sõna ennast
ma kordagi välja veerida igatahes ei suutnud ja seal ukse taga sain ma piisavalt kaua oodata, et isegi juba veidi närvi minna. Samas, alles mõned kuud tagasi ütles mu vend, et tahaks sellele uuringule minna ja kui keegi sinna vabatahtlikult on nõus minema, siis kui õudne see olla saab?
No saab……
Iseenesest ei võta see kaua aega, nii 5-7 minutit lubasid mulle õde ja arst.. Aga kui juttu alustasin sünnitusest, mis kestis üle 20 tunni, siis ma iga kell vahetaks selle mõõga neelamise sünnituse vastu… Õnneks oli suus mingi plastiktoru, mida ma hammastega kogu jõust kokku üritasin suruda, rääkimata sellest pidevast krooksumisest, kõõksumisest ja oksendamistundest. Kui protseduur läbi sai, küsisin kas võin kraanikausis suud loputada.. Arusaadaval, baktereid laialiviskaval põhjusel, ma seda teha ei saanud ja sõbralikult suunati patsiendtide wc-sse, las vohavad bakterid seal. Kui ma ennast esimest korda wc peeglist nägin, näost lumivalge ja punaste laikudega, mõtlesin küll, et see oli karuteene järjekorras olnud inimestele. Kui ma oleks kedagi endasugust sealt enne protseduuri väljumas näinud, ma oleks sirgelt minema kõndinud :D … Aga see oli tehtud! Ükskõik, mis edasi saab, see rõve asi oli nüüd tehtud. Vastuseid lubati kolme päeva pärast… Koju läksin tol päeval ühistranspordiga ja õhtul mees kuidagi nii armsalt poputas ja küsis, et mis viga. Ma tegin suured silmad ja ütlesin, et viga pole küll midagi :))) Oi kui väga ma tahtsin talle rääkida, aga no see hiireke minus mõtles, et mis ma ikka räägin, hakkab inimene ilmaasjata muretsema ja võib ju olla et vastused on sellised, et operatsioon mulle kindlasti võimalik ei ole.. Niisiis, vaiksin sel teemal täielikult edasi!
Kui kolme päeva pärast helistasin ja analüüside vastuseid küsisin, ütles kena õde, et vastuseid veel pole ja palun helistage uuesti 6. Jaanuaril. Nonii, poolteist aastat järjekord, siis enne 2021. aasta lõppu nagunii midagi ei tule, ja miks siis üldse kellelegi midagi rääkima hakata? Pole nagu mõtet..
Reedel, 3. Jaanuaril saabus aga kõne ootamatult lauanumbrilt.. Ise veel arvasin, et ehk raamatuid müüvad, aga helistajaks hoopis bariaatriaõde, kes pakkus mulle operatsiooniaega 6. Veebruar.
6 VEEBRUAR 2020. See on ju kuu aja pärast? Olin telefonis täiesti kohmetu, sest polnud veel tulemusi veel teadagi saanud…. Aga otsustada tuli kohe. Palusin pikendust esmaspäeva hommikuni ja sain aru, et nüüd tuleb julgus kokku võtta ja rääkima hakata. Alustama peab elukaaslasest. See on raske ja julge otsus, seega tema tahtmine võiks olla ja ongi siin määrav. Kui mina seda soovin, siis tema toetab. Oeh, mis ma küll ilma temata teeksin. Ma olen seda ju nii ammu tahtnud (saada ja olla terve) .. ja narr oleks taganeda. Seega saatsin ma vastusmeili laupäeva õhtul, et 6. Veebruar sobib ja
LETS DO THIS.
Täna ei tea ma, mida see endaga kaasa võib tuua.. Ja ehk ongi hea.. Loodan parimat, samamoodi, nagu Kevinit sünnitama minnes. Kui nii paljud on seda teinud ja Eesti tippkirurg seda mulle soovitab
ja ise ka lõikab, siis miks kahelda? Uue ja tervislikuma elu poole.. Täna täpselt kuu aja pärast!
uus ja väljakutseid pakkuv.
Kui ma rasedaks jäin, ei olnud mul ühelgi lähedasel sõbrannal veel lapsi. Tõsi, ühel oli, aga raseduse ajal me niipalju kokku ei puutunud.. Kuna oli väga keeruline jagada oma tundeid sõbrannadega, kes
seda kogemust ei omanud, istusin ainult google maailmas :) Muudkui lugesin ja lugesin ja lugesin ja
mõtlesin, et pagan - maailmas on 7 miljardit inimest, kõik on kuidagi siia sündinud ja mis see siis ära ei ole. Kukepea. Sünnitan ära, lapsel pähe ei lase istuda ja meist saavad super vanemad nii ehk naa. No päriselus see muidugi nii ei läinud, sünnitus tundus mulle olema küll maailma pikim ja vastikum
kogemus ja ega need järgmised päevad pärast 20 tundi kinnitamist ja erakorralist keisrit ka teab mis lust ja lillepidu ei olnud.
Aga näed, elame ikka edasi ja laps on juba varsti kolmeseks saamas.. Parimad vanemad? Seda ma päris kindlasti ei usu, alles täna hommikul sain mitu head jalahoopi kõhtu, sest laps, kes “kindlalt ainult oma voodis magab” ei ole vist ise ka rahul, et peab emme-issi keskel magama. St ta on rahul, et seal magada saab, sest mujal magamine ei tule kõne allagi, aga ema ja isa võiksid ilmselt mingi uue koha omale magamiseks leida, et laps täiega end keerutada saaks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)
Kuna rasedaks jäädes ei olnud mul eriti kellegilt nõu küsida ja palju mõtlesin, et peaks oma mõtteid hakkama üles kirjutama, et hiljem hea endal vaadata oleks, siis nüüd on käes sama olukord.
Nõu küsida pole ja erinevalt raseduse ajast võtsin seekord vastu otsuse, et endal hea hiljem lugeda ja
kui mingil põhjusel selle kunagi avaldama peaks, siis ehk teistelgi, kellel sama teekond peas või juba ette võetud... Ja üldse mitte rasedusest ei taha ma sel korral rääkida...
Teemaks hoopis ülekaal. Suur ülekaal. Nimelt olen ma alati teadnud ja tundnud et olen paks, no nooremana ehk vähem, aga kui sain aru, et Eesti poodides mulle enam riided selga ei mahu
ja tegemist ei saa olla kuivatiga, mis mu riideid väiksemaks teeb (arvasin seda au pair olles, et kuidas saab olla nii, et paari kuuga riided väikseks jäävad.. Siis oli meil kuivati ja ega ometi ei saanud olla mina see, kes läheb suuremaks, vaid ikka kuivati tegi riideid väiksemaks!) Nüüd meil on kodus ka kuivati, aga need riided mis veel selga mahuvad, mahuvad kenasti ka pärast kuivatist läbi käimist...
Ühesõnaga, kui 10 ja 12 riidenumbrist oli saanud 18 ja 20 siis tundsin end iga päevaga üha rohkem
mõtlemast, et midagi peab ette võtma. Ei ole ka mu suguvõsa kerge kondiga olnud, seega tööd oli
vaja teha rohkem kui palju. Küll olen ma kordamööda toetanud Orgu ja siis Fitlapi kava. Kasutanud Stockholmdieeti, tellinud kava Kalmuselt jne. Olen oma peas ja erinevates äppides lugenud kaloreid ja söönud "maltsa" ilmselt rohkem, kui paljud elu jooksul kokku. Igatahes, alati pärast kolmandat nädalat
ja vahel ka kolmandat päeva läks kõik ikka vanaviisi. Hommikul pole aega süüa, lõunal ka mitte ja õhtul siis puugid end täis head ja paremat. Naljakas on ka see, et mu elukaaslane kaalub poole vähem kui mina, kuigi meie toidulaud on üsna sama. Need on need geenid.. Või misiganes saatus see siis ka pole.
Olen ostnud vist viis erinevat sammulugejat, sundinud end liikuma, aga kasutegur ikka 0.... Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen ma mõistnud, et omal jõul ma hakkama ei saa. Umbes aasta tagasi hakkasin mõtlema, et ehk oleks maovähendusoperatsioon mu lahendus. Tean, et seda on mu emale korduvalt pakutud, aga tema on loobunud, kuna see nii ohtlik on.. Mõtlesin siis, et võiks perearstilt saatekirja küsida, sest ise selle eest maksta tundub absurd (eriti pärast kõiki nende toidukavade maksmisi jne).. Aga no kuigi mu sõbrad ilmselt arvavad, et ma olen alati julgusest ja energiast pakatav inimene, siis tegelikult on hing arg nagu hall hiireke ja koguaeg jänes püksis 😆Eriti kui me räägime kõigest, mis kaaluga seotud. Suure keha taga on peidus tahtmist täis, aga madala ja väga madala enesehinnanguga naine..
Kui käes oli järjekordne lapse vaktsineerimisaeg, võtsin aga end kokku ja nii muuseas küsisin perearstilt, et kas see operatsioon võiks minu puhul kõne alla tulla. See õudne, kuid elupäästev
maovähendusoperatsioon. Arst ja õde küll imestasid, et oi, sul küll kaalu nii palju ei ole, aga kiire mõõtmise ja kaalumise tulemusel see saatekiri üsna ruttu välja sai antud. Tõsi, KMI ei olnud 40, vaid 37 kanti, aga kaasnevate haigustega lahkusin sealt saatekirjaga digiloos.
Hall hiireke eks, isegi kodus, oma armsale elukaaslasele ei julgenud ma oma arstil käigust rääkida. Rääkimata teistest lähedastest. Sain ülesande panna Ilmar Kauri juurde aeg kirja ja seda ma ka tegin. Aeg oli oktoobri lõpus. Kiire vestlus, väga palju pisaraid (arst küsis, kas ma olen end kunagi peenikesena tundnud.. ja 100% sain öelda ei. Kuigi, vaadates tagasi pilte nii.. ei olnud ma sugugi ju nii paks, aga alati suurem kui teised :) .. Kooliarstile tahtsin alati minna viimasena, et keegi peale arsti ei kuuleks, palju ma kaalun.....
Arst kuulas, rääkis ja ütles, et paneb mu järjekorda. Järjekorra pikkus umbes aasta (aga olin kuulnud, et pikemgi) ja kirjutas saatekirjad ka kahele uuringule. Uuringute kuupäevaks 20. Detsember 2019. Mõtlesin, et käin uuringutel ära ja tundus, et taganemisvõimalus on veel suur. Võtan rahulikult. Samas, mis see uuring ikka halba teeb, käin siis lihtsalt ära ja siis mõtlen edasi. Endiselt, ei sõnagi kodustele. Ahjaa, vahemärkusena olgu öeldud, et vahepeal käisime sõbrannadega reisil ja seal väga lõbusa ja ginise peaga tuli aruteluks, et mis saladusi me endas hoiame ja mis on nö meie nõrgad kohad. Mul lipsas üle huulte see kaalu teema ja kõik tundusid vähemalt mulle täiesti segaduses. Sina, julge, tark ja nii aktiivne.. Kuidas selline mure? Ma mitte kunagi ei räägi kaasa kaalu teemadel, kui sõbrannad ütlevad et oioi, eile kaalus 69 ja kohe dieeti vaja ja teised 62..
Siis mina olen alati olnud vaid, ja mõtlenud, et oeh… Kaaluks ma 92, ma oleksin super õnnelik, sest
sajani oleks veel minna. Reaalsuses see aga nii ei ole.. Niiet halli hiirekese hing on lihtsalt kilode taga
peidus ja vait.
Aga uuringutest?
No alustasin ultraheliga, raseduse ajast olin sellega tuttav ja peale veidi aega pekkide sees nühkimist teatas arst, et kõik on korras. Vastus läheb arstile, aga kõik on tõesti korras. HUH, üks hea asi olemas. Ajaliselt läks ultrahelis kiirelt, seega järgmine uuring oli “mõõga neelamine” ehk ösofagogastroduodenoskoopia. Sellise nimega uuring juba peab ju rõve olema? Sõna ennast
ma kordagi välja veerida igatahes ei suutnud ja seal ukse taga sain ma piisavalt kaua oodata, et isegi juba veidi närvi minna. Samas, alles mõned kuud tagasi ütles mu vend, et tahaks sellele uuringule minna ja kui keegi sinna vabatahtlikult on nõus minema, siis kui õudne see olla saab?
No saab……
Iseenesest ei võta see kaua aega, nii 5-7 minutit lubasid mulle õde ja arst.. Aga kui juttu alustasin sünnitusest, mis kestis üle 20 tunni, siis ma iga kell vahetaks selle mõõga neelamise sünnituse vastu… Õnneks oli suus mingi plastiktoru, mida ma hammastega kogu jõust kokku üritasin suruda, rääkimata sellest pidevast krooksumisest, kõõksumisest ja oksendamistundest. Kui protseduur läbi sai, küsisin kas võin kraanikausis suud loputada.. Arusaadaval, baktereid laialiviskaval põhjusel, ma seda teha ei saanud ja sõbralikult suunati patsiendtide wc-sse, las vohavad bakterid seal. Kui ma ennast esimest korda wc peeglist nägin, näost lumivalge ja punaste laikudega, mõtlesin küll, et see oli karuteene järjekorras olnud inimestele. Kui ma oleks kedagi endasugust sealt enne protseduuri väljumas näinud, ma oleks sirgelt minema kõndinud :D … Aga see oli tehtud! Ükskõik, mis edasi saab, see rõve asi oli nüüd tehtud. Vastuseid lubati kolme päeva pärast… Koju läksin tol päeval ühistranspordiga ja õhtul mees kuidagi nii armsalt poputas ja küsis, et mis viga. Ma tegin suured silmad ja ütlesin, et viga pole küll midagi :))) Oi kui väga ma tahtsin talle rääkida, aga no see hiireke minus mõtles, et mis ma ikka räägin, hakkab inimene ilmaasjata muretsema ja võib ju olla et vastused on sellised, et operatsioon mulle kindlasti võimalik ei ole.. Niisiis, vaiksin sel teemal täielikult edasi!
Kui kolme päeva pärast helistasin ja analüüside vastuseid küsisin, ütles kena õde, et vastuseid veel pole ja palun helistage uuesti 6. Jaanuaril. Nonii, poolteist aastat järjekord, siis enne 2021. aasta lõppu nagunii midagi ei tule, ja miks siis üldse kellelegi midagi rääkima hakata? Pole nagu mõtet..
Reedel, 3. Jaanuaril saabus aga kõne ootamatult lauanumbrilt.. Ise veel arvasin, et ehk raamatuid müüvad, aga helistajaks hoopis bariaatriaõde, kes pakkus mulle operatsiooniaega 6. Veebruar.
6 VEEBRUAR 2020. See on ju kuu aja pärast? Olin telefonis täiesti kohmetu, sest polnud veel tulemusi veel teadagi saanud…. Aga otsustada tuli kohe. Palusin pikendust esmaspäeva hommikuni ja sain aru, et nüüd tuleb julgus kokku võtta ja rääkima hakata. Alustama peab elukaaslasest. See on raske ja julge otsus, seega tema tahtmine võiks olla ja ongi siin määrav. Kui mina seda soovin, siis tema toetab. Oeh, mis ma küll ilma temata teeksin. Ma olen seda ju nii ammu tahtnud (saada ja olla terve) .. ja narr oleks taganeda. Seega saatsin ma vastusmeili laupäeva õhtul, et 6. Veebruar sobib ja
LETS DO THIS.
Täna ei tea ma, mida see endaga kaasa võib tuua.. Ja ehk ongi hea.. Loodan parimat, samamoodi, nagu Kevinit sünnitama minnes. Kui nii paljud on seda teinud ja Eesti tippkirurg seda mulle soovitab
ja ise ka lõikab, siis miks kahelda? Uue ja tervislikuma elu poole.. Täna täpselt kuu aja pärast!
Comments
Post a Comment